Kummituslik Kopli — kuidas on kunagisest getost saanud luksusrajoon?

„Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas.“

- Arthur Schopenhauer

Filosoofia võib jääda ainult mõttepildiks vaimusilmas, kuid enda ümber ringi vaadates, võivad mõtted võtta reaalse kuju ja vormi.

Tallinnas, Põhja-Tallinna linnaosas paiknev Kopli nime kandev asum on ehedaks näiteks, kuidas ühes piirkonnas kohtuvad nii vaimusilmas kui ka reaalses elus minevik ja olevik ning rohelise künka tagant juba pead tõstev tulevik. Järgnevas loos rulluvad lahti Kopli allakäik ja edulugu. Tekkivat pilti aitavad ilmestada lihtsate inimeste mälestused nii ammusest kui ka mõtisklused uuemast ajast. Vähem kui kolme ruutkilomeetrise pindalaga Kopli asum koos oma eriilmeliste nägudega ühendab endas nii töölisklassi elurajooni, kummituslikku getot kui ka mõnusat mereäärset kuurortlinna. Need ilmed on aegade jooksul vaheldunud, kuid sealsete elanike jaoks ei pruugi muutunud füüsiline ümbrus tähendada muutusi maailmas, kus nad elavad. Mälupildid minevikust ilmutavad end siiani, kuigi varemetest on kerkimas uus elu.

Kopli (aja)lugu

Eesti poliitik ja publitsist Jaak Juske tunneb Kopli elu ja olu nagu oma viit sõrme. Kopli mõistmiseks tuleb alustada ajaloolise poolsaare kujunemisest. Kui algselt oli Kopli territoorium omaette saar, siis tuhandeid aastaid tagasi tekkis jääajajärgse maapinna tõusu tulemusena Kopli poolsaar. Tänapäeval tuntud Kopli tähistab Põhja-Tallinna linnaosa põhjaosas paiknevat asumit, mis jaguneb omakorda neljaks allasumiks: Vene-Balti, Telliskopli, Neeme ja Bekkeri. 

Kuidas sai Kopli oma nime?

Selle teada saamiseks peab rändama tagasi keskaega. Praeguse Kopli aladel paiknesid tol ajal linnarahva karjamaad, kuid tõeliseks nuhtluseks olid Eesti värsked rahvusloomad hundid. „Huntide needus oli niivõrd tõsine väljakutse, et Sitsimäele, umbes tänapäevase Sitsi tänava joonele, ehitati ühelt kaldalt teisele puust tara, mis pidi need võsavillemid karjakoplist eemale hoidma,“ selgitab Juske.

Tõuke Kopli poolsaare edasiseks arendamiseks andis Venemaa keisrinna Katariina II, kes keelas 18. sajandi teisel poolel kirikuaedadesse matmise ning linna lähiümbrusesse hakati looma uusi avalikke kalmistuid. Kopli poolsaare lõunaossa rajatigi Saksa koguduste, Oleviste ja Niguliste uhke kalmistu, mis peale ajapikku tehtud laiendusi laius lausa kümnel hektaril. Selleks, et parandada vastrajatud surnuaia ühendust südalinnaga, tekib 18. sajandi lõpus linnakaardile Telliskopli tee, mis tänasel päeval kannab Kopli tänava nimetust. Juske lisab: „Kuna tekkis hea ühendus Kopliga ja Kopli poolsaare nii-öelda tipp oli toona hoonestamata, siis hakkasid seal 19. sajandil linnasaksad käima mere ääres piknikku pidamas.“

„Keegi ei osanud arvata, et juba õige pea muutub sealne maastik peaaegu tundmatuseni.“

Kopli ja üldisemalt kogu Põhja-Tallinna saatus otsustati möödunud sajandi algul Tallinnast ja Läänemerest pööraselt kaugel, Aasias, Vaikse ookeani rannikul, kus 1904-1905 toimus Vene-Jaapani sõda. 1905. aastal toimunud suures merelahingus purustas Jaapani laevastik Venemaa laevastiku. „Venelastel ei jäänud muud üle, kui esimese maailmasõja eelõhtul hakata kiirkorras ehitama kaasaegset uut sõjalaevastikku,“ mõtiskleb Juske.

Laevastiku ehitamiseks sobilik koht leiti Kopli poolsaarel, kus oli piisavalt ruumi ja hõre hoonestus. Kalaranda tekib Noblessner, Kopli poolsaare ühele kaldale Bekker ja päris tipuossa 1912. aastal Vene-Balti sõjalaevatehas. Nagu toona kombeks, ei ehitatud ainult tööstusala, vaid suur tööstuslinnak, kus oli olemas kõik eluks vajalik: haiglahoone, kirik, koolimaja, lasteaed, tuletõrjemaja ja poed. Esimese maailmasõja ajal jõuti Kopli tehastes lisaks sõjalaevadele valmistada ka miine ning allveelaevu. 

Keiserliku sõjavabriku käimas hoidmiseks oli vaja rohkelt inimressurssi. 1916. aastal töötas ühes vabrikus lausa 7500 inimest, mis on tänapäevases kontekstis võrreldav näiteks kolme Otepää linna populatsiooniga. Sõjatehas oli toona siinsete alade suurim tööstusettevõte ning taaskord tekkis vajadus paremaks ühenduseks südalinnaga. Seetõttu pandi 1915. aastal sõitma Kopli tramm, mille marsruut algas Kopli tipust, kulges mööda toonast Telliskopli teed kuni Kalamajani välja. „Eesti ajal, 1930. aastatel, pikendati trammiliini Balti jaamani, kus oli selline süsteem, et tramm keerati tagurpidi ja siis põrutas tagasi Koplisse,“ selgitab Juske. Oma tänapäevase pikkuse sai trammiliin 1953. aastal, mil suri Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ministrite Nõukogu esimees Jossif Stalin. Trammiliin ühendati Balti jaamast toonase Stalini väljakuga ehk praeguse Viru ringiga. 

„Postkast 1083“

1917. aastal hakkab üha lähemale jõudma võidukas keiserlik Saksa sõjavägi. Sõjalaevatehase sisseseade evakueeritakse Venemaale tagalasse. Vabadussõja ajal toodetakse tehases relvi ka Eesti rahvaväele. Vanas Vene-Balti tehases hakati pärast teist maailmasõda remontima Venemaa sõjalaevu ja tegemist oli väga rangelt suletud, salajase sõjatehasega. Isegi tehase nimi ei tohtinud ühelgi viisil reeta, millega seal tegeletakse. Aastal 1951 kandis see tehas ametlikku nime „Postkast 1083“.

Kopli kalmistu lõpuakord

Vabadussõja lõpus jäid eestlaste ridades võidelnud Vene sõdurid, Vene valged, toona tapvasse ja kiirelt levivasse tüüfusesse. Vene valged paigutati elama Koplisse ning poolsaar pandi karantiini, et tappev tõbi linna ei leviks. 1920. aasta alguses, pandeemia tipphetkel, suri iga päev tüüfusesse mitukümmend Vene sõdurit, kes kõik maeti Kopli surnuaeda. Kalmistule kerkis ka uus kabel.

„Kopli kalmistu saatus on omaette kurb lugu, sest kui saabus Nõukogude võim, siis vaadati helgesse tulevikku, ehitati kommunistlikku paradiisi, mis muudkui lükkus edasi ja lõpuks ei saabunudki, aga kõik see minevik, juured ja mälu, mis tulevikku liikumist takistas, tuli füüsiliselt hävitada,“ räägib Juske. Mineviku pärandi kustutamise üks rõvedamaid peatükke on kuue Tallinna ajaloolise kalmistu sulgemine. Kopli kalmistu lõpp saabub 1951. aastal, mil kõik aiad, hauatähised ja kabelid hävitatakse ning ajalooline uhke kalmistu muudetakse tööliste pargiks. „Üksikud Eesti kultuuriloos olulised inimesed maeti ümber, kuid enamik on seal jätkuvalt,“ lisab Juske. Tänapäeval on park korda tehtud ning ka sünget kalmistu (aja)lugu meeles peetud. 

„Ela või sure!“ ehk Kopli parkide sünge lugu

Koplis asub kolm parki: Kopli kalmistupark, Kase park ja Süsta park. Kolmkümmend aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus ja hakkas vohama kuritegevus, kandis nii Kase park kui ka Kopli kalmistupark rahva seas nime „Ela või sure!“. Mõnikord sai neist eluga läbi, kuid alati ei pruukinud nii hästi minna. 

Kurikuulsad Kopli liinid

Kopli liinide all peetakse silmas tööstuskompleksi juurde ehitatud lihttööliste elamuid. Kokku on Koplis viis liini, mis jagunevad ülemisteks ja alumisteks liinideks. Algselt kutsuti neid elamukomplekse „tööliskoloniideks“, mis tuleneb sõnast „kolonn“. Kopli liinide nimetus pärineb aastast 1951 ning see tuleb Venemaalt, sarnaste liinide eeskujul. Eesti taasiseseisvumise järgselt ei erastanud Tallinna linn sealseid kortereid ning liinidel elavate inimeste näol oli tegemist linna üürnikega. Linnavalitsusel oli soov leida liinide pea kahekümne hektari suurusele kinnistule uus arendaja. See ei olnud lihtne, kuna ettevõtjatele polnud meeltmööda, et koos kinnistu ostuga peavad nad oma vahenditega ümber paigutama ka sealsed elanikud. Seetõttu alustas linn ise üürnikele uute elukohtade muretsemist, et tühjaks jäänud kinnistu leiaks lõpuks uue omaniku.

Juske räägib, et umbes kümne aasta eest, kui linn liinidele jäänud üürnikke ümber paigutas, tegid nad ühel väga külmal talveööl linnaosa juhtide ja politseiga sinna reidi. Ülemistel liinidel, kus tänasel päeval on alles ainult kolm tervet maja, oli neid maju kunagi rohkem. „Toona oli veel üks maja seal alles, kus praegu on tühermaa ja ametlikult oli see tühi. Kõik uksed-aknad olid kinni löödud, vaatad väljast öösel, vaikus. Politsei murdis maja ukse maha ja selline elu käis sees,“ räägib Juske. Tol ajal tegutses seal kriminaal, kes ajas omamoodi kinnisvaraäri: ta üüris linna poolt tühjaks tehtud kortereid välja. Majas nägidki reidi korraldajad ebaseaduslikke üürnikke. „Seal oli muidugi õudselt jube seltskond: kõik olid endale midagi sisse võtnud või veeni süstinud,“ lisab Juske. 

Samal öösel jätkati reidi ka alumistel liinidel, kus elas veel ka üks ametlik üürnik. „Käisime tal külas, kõik oli korralik ja siis läksime kõrvalkorterisse, aga ma tuletan meelde, et see oli väga külm talveöö. Selles korteris oli aken lahti või üldse katki, aga igal juhul oli seal paksu teki all üks memm, kes veel elas,“ meenutab Juske. Sellised pildid avanesid Kopli liinidel veel kümmekond aastat tagasi.